Poolteist aastat tagasi kirjutasin ma pärast Selle Silla juures käimist:
"Tõenäoliselt oleks mul piinlik vastata ausalt küsimusele, kas mulle meeldis kõige rohkem kõikehõlmavalt roosa taevas, heinamaid vallutav Emajõgi, lagunenud Kärevere sild, luudest-kontidest läbi tuhisev tuul, selle kevade esimene kägu, järjekordne üle tee jooksev rebane või asjaolu, et Tallinna-Tartu maanteel saab jälle seaduslikult sajaga sõita. Kindel on ainult, et sellal kui printsid ja printsessid valgel hobusel imekaunisse päikeseloojangusse kappavad, suunduvad tavalised tüdrukud sinna (salaja) üksi oma isikliku autoga. Jah, peab tunnistama, et ma olin pisut häiritud silla all liikuvatest rahvamassidest, kes mul kõigi oma emotsioonide jõe peale karjumist takistasid. Lõhki ma veel sedasi lähen."
Poolteist aastat tagasi kirjutasin ma pärast Selle Silla juures käimist:
ReplyDelete"Tõenäoliselt oleks mul piinlik vastata ausalt küsimusele, kas mulle meeldis kõige rohkem kõikehõlmavalt roosa taevas, heinamaid vallutav Emajõgi, lagunenud Kärevere sild, luudest-kontidest läbi tuhisev tuul, selle kevade esimene kägu, järjekordne üle tee jooksev rebane või asjaolu, et Tallinna-Tartu maanteel saab jälle seaduslikult sajaga sõita.
Kindel on ainult, et sellal kui printsid ja printsessid valgel hobusel imekaunisse päikeseloojangusse kappavad, suunduvad tavalised tüdrukud sinna (salaja) üksi oma isikliku autoga.
Jah, peab tunnistama, et ma olin pisut häiritud silla all liikuvatest rahvamassidest, kes mul kõigi oma emotsioonide jõe peale karjumist takistasid. Lõhki ma veel sedasi lähen."
Ja pildi peale tuli see jälle meelde :)
Kõik oli nii erinev. Oli sügis ja mitte kevad. Oli päikesetõus ja mitte loojang. Ja mina ei olnud tüdruk. Aga tegelt oli kõik täpselt sama.
ReplyDelete