Light in night

„Miski oli A äratanud. Ta lamas diivanil ja püüdis taibata, mis see oli olnud. Oli augustiöö Peipsi-äärses vanausuliste külas, kuhu ta pea igal nädalalõpul tuli eemale linna hektilistest askeldustest. Elu oli siingi juba mõjutatud ümberringi toimuvast, säilitas aga veel siiski oma vaikset väärikust ja rahu. Siinveedetud aeg andis jõudu, millega vastu panna nädalasele rabelemisele seal, päriselus. Või kus see „päris“ siis on, mõtles ta vahel. Kõik oli vaikne ja toas levisid vana maja tuttavad lõhnad. Ainult see valgus seal laes ... A pööras pead. Akna taga oli valgem, kui võinuks olla. Augustikuu ööd olid juba pikad ja hämarad ja see ei saanud olla kuuvalgus, sest paistis tulevat hoopis kuskilt altpoolt, maapinnalt. See polnud ka ka lõkke punakas hubisev kuma (pealegi oli lõke ammu kustunud, kui ta tuppa tuli) – aknast tulev valgus oli külmem, samas aga ometi nagu elav. Valgusallikat ennast polnud lamades näha. Ta tõusis istukile. Paljad jalad puudutasid vaipa, see puudutus oli kindlust sisendav. A kõhkles hetke, tõusis siis püsti ja hakkas akna poole minema. ...“
From Kasepää osalt olemata lood (in Estonian, Imaginary Library)